Ferrari Luce: Ultimaatne keri põrgu

Iga hea asi lõppeb omal ajal

Maranello on saanud hakkama oma ajaloo esimese täiselektrilise mudeliga – avalikkuse ette toodi 2027. mudeliaasta Ferrari Luce (tehasekodiga F222). See nelja elektrimootoriga, 1050-hobujõuline (772 kW) ja ligi 550 000 eurot maksev viieistmeline super-sedaan pidi olema autotööstuse uus revolutsioon, kuid pani meid esimese hooga hoopis meeleheitest peast kinni haarama. Kas tõesti on automaailm jõudnud punkti, kus progressi ja innovatsiooni nimel ohverdatakse kogu brändi pärand ning asjadel puudub igasugune loogiline mõte? See pole lihtsalt järjekordne elektriauto, see on Ferrari sügav identiteedikriis ratastel, mis sunnib küsima, kuhu on kadunud autokultuuri tegelik pulss

Disain, mis pani mõtlema kommuuni sulgemisele

Sõitsin hommikul tööle, kui taustaks mängisid autouudiste videod. Ekraanile ilmus tuntud autoanalüütiku Assize’i klipp, kus mees teatas täie tõsidusega uue mudeli proportsioone vaadates: „See asi paneb isegi uue Mercedes-AMG GT 4-Door’i hea välja nägema.“ Noogutasin täielikus masenduses kaasa ja mõtlesin sekundiks, et panen ameti maha. Mitte oma ärilised ettevõtmised, vaid just selle autofanaatikute kommuuni osa, sest kõik muutub lihtsalt liiga absurdseks ja kaugeks.

Tegin kontoris tassi kangemat kohvi, avasin meie kommuuni serveri ja hakkasin saabuvaid pilte lähemalt uurima. Trükkisin juba vestlusaknasse: „Arvestades eilset Inchscape’i käkki ja nüüd seda, kaalun tõsiselt DEVVU.IO sulgemist…“ ja jäin seisma. Õnneks kustutasin selle lause enne teele saatmist. Miks? Sest ma sain aru, et me vaatame seda autot täiesti valest mätta otsast.

Veidi aega tagasi kirjutasin artikli pealkirjaga „Ferrari Luce: Kas nad on mõistuse kaotanud?“, kus tõin loogiliselt välja selle miinused elektriautona ja meenutasin, kui valusalt Ferrari linnamaasturid tegelikult raha põletavad. Ärge mõistke mind valesti, Purosangue võib ju meenutada profiililt veidi Mazda CX-seeria maasturit, kuid see näeb vähemalt agressiivne ja rabav välja. Luce aga mitte. See on ametlikult kõige koledam, proportsioonituma kujuga auto, mis eales ühegi superautode tootja uksest välja on veerenud. See näeb välja nagu voolujooneline sulanud seep, millele on külge poogitud Maranello sümboolika.

Dacia Dusteri interjöör poole miljoni euro eest

Kõige hämmastavam on aga see, kes selle auto loonud on. Luce’i visuaali taga pole traditsiooniline Itaalia disainitiim, vaid väline loovkollektiiv LoveFrom, mida juhivad legendaarsed Apple’i eksdisainerid Sir Jony Ive ja Marc Newson. Ja tulemus? Interjöör on kohutav, täielik odava välimusega iPadi-pidu. Autos puudub igasugune käsitööna valminud luksuse või sportlikkuse tunne. Need helinupud ja odava olemisega plastmassist detailid panevad tõsiselt küsima, kas istutakse uues Dacia Dusteris või Maranello uhkuses. Kus on nahk, kus on tõeline mehaanika? Selle asemel on meil klaasist käiguvalits ja hulk ekraane, mis näevad välja nagu odavad tahvelarvutid.

Ka tehniline pool ei suuda seda disainikatastroofi reaalsete numbritega päästa. Hiiglaslik ja ränk 122 kWh akupakk suudab WLTP-standardi järgi pakkuda vaid naeruväärset 530-kilomeetrist sõiduulatust, mis reaalses liikluses on veelgi väiksem. Paberi peal on dünaamika muidugi olemas: neli elektrimootorit toodavad hullumeelsed 1050 hj (772 kW), 0–100 km/h kiirendus võtab aega 2,5 sekundit ja tippkiirus on piiratud 310 km/h juures.

Auto veereb hiiglaslikel velgedel – ees 23 tolli ja taga suisa 24 tolli, mis teeb sõidu tõenäoliselt puiseks. Kuna reaalset häält elektriautol pole, lõi Ferrari tagasillale spetsiaalse mehaanilise helisüsteemi, mis toimib sarnaselt elektrikitarri helipeale, püüdes tekitada “autentset” vibratsiooni ja heli. Kuid olgem ausad, unustage vana kooli V12 emotsioon ja karjumine. See 2260 kg kaaluv liftback on kõike muud kui tõeline Ferrari – see on raske nutitelefon neljal rattal.

Ülim sotsiaalne eksperiment ja „Käige põrgu“ mentaliteet

Aga siin on konks, miks ma oma sulgemisotsuse tühistasin ja miks see auto tegelikult geniaalne on. Tõde on see, et 99% meist, kes me seda autot foorumites ja artiklites maha teeme, ei suuda seda elu jooksulgi endale lubada. Selle baashind algab poolest miljonist eurost ja reaalsuses ronib koos lisavarustusega palju kõrgemale. Ja isegi kui me saavutaksime elus punkti, kus taskus on vaba pool miljonit eurot, koostaksime me sekundiga nimekirja vähemalt 50 autost, mis on sellest paremad, kiiremad, kurjemad, haruldasemad ja säilitavad oma väärtust kordades paremini.

Ja just selles peitubki selle auto tegelik eesmärk. Kes iganes selle auto endale tellib, ei tee seda selleks, et nautida ringrajal kurve või imetleda selle klassikalist ilu. Selle ostjal on koduses garaažis juba olemas terve autopark tõelisi autotööstuse ikoone – unikaalseid V12 mudeleid, luksuslikke igapäevaautosid ja kurje maastureid. Nad ostavad Luce’i ainult kahel põhjusel: sest nad saavad seda endale lubada ja nad tahavad sulle – vaesele talupojale – läbi selle auto näidata, et nad on sinust rahaliselt ja sotsiaalselt mäekõrguselt üle.

See on ülim „Käige põrgu“ (või otse öeldes Fuck you) masin. Omanik on täiesti teflonist igasuguse kriitika, kadedate foorumikommentaaride ja autotoodete spetsialistide mürgi suhtes. Mida rohkem sa seda autot foorumis kirud, seda rohkem omanik naerab, sest ta teab, et tema garaažis seisab poolemiljoniline tšekk puhtale üleolekule. Kui sa vaatad asja sellest vaatenurgast, muutub Ferrari Luce tegelikult maailma parimaks ja meelelahutuslikumaks süsteemiks ratastel. See on kallis, absurdne ja näotu nali, mis on loodud näitama ühte asja: puhast, filtreerimata rikkust, millele tavamaailma reeglid ei kehti.

Kui lausel " Koerad hauguvad aga karavan liigub edasi " või " Sinu arvamus ei maksa minu arveid " peaks kõrval olema auto pilt, siis oleks see Ferrari Luce pilt!