EL plaanib keelata Hiina autod sõjaväebaaside lähedal: Julgeolekurisk või sajandi reklaamitrikk?
Värske uudis Carscoopsist paneb kulmu kergitama ja küsima: kas see on mingi hilinenud aprillinali või on Hiina turundusosakond teinud oma elu parima lükke? Euroopa Liit kaalub tõsiselt Hiina elektriautode keelustamist sõjaväebaaside ja strateegiliste objektide läheduses. Põhjuseks hirm, et need ratastel arvutid on tegelikult Pekingi spioonid.
Me teame vana tõde – pole olemas halba reklaami, on vaid reklaam. Ja mis võiks olla Hiina autotööstusele parem turundus kui see, et maailma võimsaimad organisatsioonid kardavad nende tehnoloogiat? See saadab tarbijale alateadliku sõnumi: “Need autod on nii targad ja võimekad, et isegi sõjavägi väriseb.”
Kus jookseb piir Tesla ja Hiina vahel?
Minu esimene küsimus seda uudist lugedes on lihtne: Kus see hullus lõpeb? Kui me räägime autodest, mis salvestavad ümbrust, siis miks me räägime ainult Hiinast? Kas me peaksime keelama ka Teslad? Olgem ausad, Tesla on ilmselt maailma suurim jälgimisseade. Vahe on vaid selles, et kui hiinlased (väidetavalt) spioneerivad riigi heaks, siis Tesla spioneerib korporatsiooni heaks. Kas see teeb asja paremaks? Kas me usaldame Elon Muski rohkem kui Xi Jinpingi? Mina isiklikult ei muretse niivõrd USA valitsuse pärast, vaid pigem selle pärast, mida suurkorporatsioonid meie andmetega teevad.
Eestis pead drooni registreerima, aga auto on “vaba mees”?
Toome asja kodumaale lähemale. Eestis on seadused selged: kui sul on droon ja sellel on kaamera, pead sa end registreerima lennuametis. Sa oled lendav kaameraoperaator ja riik tahab teada, kes sa oled. Aga autod? Tänapäeva moodne auto on sisuliselt nelja rattaga droon. Sellel on 360-kraadi kaamerad, lidarid, radarid ja mikrofonid. See salvestab kõike, aga keegi ei nõua erilube ega registreerimist “jälgimisseadmena”. Kus on loogika? Miks lendav kaamera on oht, aga veerev kaamera, mis pargib su magamistoa akna all, on lihtsalt “mugavusvarustus”?
“Piiluja Tom” sinu koduhoovis
Kõige häirivam aspekt pole mitte sõjaväebaasid (las kindralid muretsevad oma tankide pärast), vaid tavainimese privaatsus. Kes kaitseb meid? Kujutage ette olukorda: Elate oma unistuste majas, eraldatud kohas, naabreid pole miilide kaugusel. Te tunnete end turvaliselt. Teie 3-5 aastased lapsed mängivad hoovis. Teie abikaasa naudib päikest bikiinides või lausa ilma. Te arvate, et olete privaatsuses. Reaalsus on aga see, et sissesõiduteel seisev moodne elektriauto – olgu see Hiina oma või mitte – filmib vaikselt kõike. See on nagu “Piiluja Tom” (Peeping Tom), keda te ise toidate ja laete.
Kes otsustab, keda me kardame?
Kummaline on see, et fookus on ainult sõjaväelisel julgeolekul. Aga mis saab eraisikutest? Kui auto on võimeline saatma andmeid Hiina luurele asukoha ja militaarobjektide kohta, siis on ta võimeline saatma ka kaadreid sinu eraelust. See “keeld” tundub silmakirjalik. Me liigume maailma, kus privaatsus on luksus, mida varsti enam osta ei saa. Täna keelame Hiina autod baaside lähedal, homme nõuame luba, et sõita autoga valitsushoone eest läbi? DEVVU.IO seisukoht on selge: kui me hakkame keelama tehnoloogiat päritoluriigi järgi, siis peaksime olema järjepidevad. Või tunnistama, et oleme ammu oma privaatsuse maha müünud mugavuse (ja soodsa hinna) eest, olgu see hind jüaanides või dollarites.
