Vasakpoolne rida: 110 km/h miinimumkiirus toob trahvid

Iga autojuht, kes on sõitnud reedese tipptunni ajal Tallinna-Tartu või Tallinna-Pärnu 2+2 maanteel, teab seda tuttavat vererõhu tõusu. Tee on kuiv, nähtavus ideaalne ja piirkiirus lubab sõita 110 või 120 km/h, kuid ees terendab takistus. Vasakpoolne rida on blokeeritud rahuliku kulgeja poolt, kes hoiab kiirust 100 km/h ning kelle paremal käel laiub kilomeetrite viisi täiesti vaba ja puhast asfalti.

Kui signaalitamine või tulede vilgutamine toob kaasa vaid solvunud pilgu tahavaatepeeglisse, sünnib sellest liiklusohtlik doominoefekt. Nüüd on Euroopas astutud pretsedenditu samm: Itaalia valitsuse heakskiidetud seaduseelnõu sätestab, et teatud magistraalidel muutub vasakpoolne rida kohaks, kus liiga aeglane kulgemine toob kaasa kopsaka rahatrahvi. See samm heidab valgust probleemile, mida Eesti liiklusjärelevalves on aastakümneid kangekaelselt ignoreeritud.

Itaalia maanteereform: miks vasakpoolne rida saab 100 km/h alampiiri

Nagu teatab Saksa väljaanne Auto Motor und Sport, kiitis Itaalia ministrite nõukogu heaks uue liiklusseadustiku (Codice della Strada) eelnõu. Selle artikli 50 lõikes 5 on must-valgel kirjas põhimõtteline muudatus. Vähemalt kolme sõidurajaga kiirteedel kehtestatakse eraldi reegel: vasakpoolne rida otse eraldusriba kõrval peab tagama minimaalseks sõidukiiruseks vähemalt 100 km/h.

Seadusandja eesmärk ei ole kihutamise soodustamine, vaid tehislike ummikute ennetamine. Kui autojuht sõidab heade teeoludega kiirteel alla 100 km/h möödasõidurajal, ootab teda trahv vahemikus 40 kuni 160 eurot. Erandid kehtivad vaid ekstreemsete ilmastikutingimuste nagu tiheda udu, tugeva paduvihma, teetööde või liiklusõnnetuse korral, kus madalam kiirus on objektiivselt hädavajalik. Itaallased on mõistnud, et möödasõidurida ei ole koht eneseteostuseks ega püsikiirusehoidja unustamiseks.

Fantoomummikud ja pikivahe: uimerdajate tekitatud ahelreaktsioon

Liikluspsühholoogia ja vedeliku dünaamika uuringud tõestavad üheselt, et liikluse sujuvust ei lõhu niivõrd ühtlane kiire voog, kuivõrd ebaühtlased kiiruste erinevused. Kui möödasõidurajale tekib nn liikluspolitseiniku sündroomiga juht, kes keeldub paremale tõmbumast, langeb kogu kolonni läbilaskevõime. Kui vasakpoolne rida pidurdub ootamatult, peavad taga sõitjad vajutama pidurit natuke tugevamalt kui eessõitja.

See nn akordioniefekt tekitab mõne kilomeetri tagapool täieliku seisaku ehk fantoomummiku, kuigi teel pole juhtunud ühtegi avariid. Veelgi hullem on ohutusrisk: kannatuse kaotanud juhid hakkavad sooritama ohtlikke manöövreid paremalt poolt mööda põigates või pikivahet ohtlikult ahendades. Kuigi möödasõidurida peaks toimima turvalise ja ajutise koridorina, muudetakse see rullnokkade ja uinujate konfliktikoldeks.

Euroopa riikide võrdlus: miinimumkiirused ja trahvimäärad

Euroopa riikide praktika näitab, et reeglid ja nende tegelik rakendamine erinevad nagu öö ja päev. Prantsusmaal on vasakpoolsel rajal päevasel ajal selge 80 km/h alampiir, samal ajal kui Saksamaal tuginetakse rangele parempoolse liikluse nõudele. Alljärgnev ülevaade toob välja, kuidas eri riigid möödasõiduraja vaba hoidmist tagavad.

Nagu võrdlusest selgub, on teised riigid ammu taibanud, et distsipliinita vasakpoolne rida muudab mitmerealise kiirtee kasutuks investeeringuks. Ainult kiiruse ületajate jahtimine ilma voolavust tagamata viib liikluskultuuri allakäiguni.

Saksamaa 60 km/h müüt ja parempoolse sõidu tegelik kord

Saksa Autobahnide puhul ringleb autojuhtide seas sageli eksitav linnalegend, nagu kehtiks seal üldine 60 km/h miinimumkiirus. Tegelikkuses viitab see arv sõiduki tehnilisele passile: kiirteele tohib sõita vaid masinaga, mille valmistajakiirus ületab 60 km/h. Sõidu ajal sellist üldist alampiiri ei ole. Küll aga kehtib Saksamaal raudne Rechtsfahrgebot ehk kohustus hoida paremasse serva.

Kui sakslane lõpetab möödasõidu, on ta kohustatud esimesel võimalusel paremale rajale tagasi suunduma. Kui juht takistab tagant lähenevat liiklust, määratakse talle 80-eurone trahv. Sealne politsei mõistab suurepäraselt: kiirtee kiireim rida ei ole kellegi isiklik mugavustsoon, vaid dünaamiline möödasõidukoridor, mille vaba hoidmine hoiab ära rasked ahelkokkupõrked.

Eesti liiklusjärelevalve kõverpeegel: kiiruskaamerad vs reaalne ohutus

Eestis reguleerib liikluskorda Liiklusseaduse paragrahv 45, mille kohaselt peab juht asulavälisel teel sõitma võimalikult parempoolsel sõidurajal. Ometi teab iga roolikeeraja, et selle reegli rikkumise eest ei karistata meil peaaegu kunagi. Politsei ja Transpordiameti fookus on taandatud mugavale lahendusele: paigaldada tee äärde automaatsed kiiruskaamerad, mis trahvivad 94 km/h sõitvat autot, kuid lasevad 80 km/h vasakus reas uinujal rahulikult edasi kulgeda.

Tulemuseks on ohtlik absurd. Autojuht, kes sõidab seaduslikult lubatud 110 või 120 km/h tempos, peab pidevalt tegema järske pidurdusi või ohtlikke reavahetusi, sest vasakpoolne rida on suletud. Samal ajal kui riik investeerib sadu miljoneid eurosid 2+2 magistraalide ehitusse, nullib puudulik järelevalve nende teede tegeliku mõtte. Itaalia eeskuju tõestab, et liikluse sujuvus ja ohutus algavad elementaarsest distsipliinist: kui sa mööda ei sõida, hoia paremale.