Me kõik oleme kuulnud küsimust, mida superautode omanikele esitatakse: “See on imeilus masin, aga kus sa sellega sõita saad?” Tavapärane vastus on muie ja lihtne: “Ikka teel muidugi.” Kuid Lamborghini viimase suunaga on vastus muutumas palju huvitavamaks: “Absoluutselt kõikjal.” Ja kuigi me võime juba ette kujutada, kuidas jõukas omanik lennutab ühe neist Araabia Ühendemiraatidesse, et kõrbes lõbutseda, või kuidas heal järjel põllumees sellega põllul mulla niiskust kontrollib, tekitab see siiski fundamentaalsema küsimuse brändi identiteedi kohta.

Lamborghini, mis tegutseb Audi juhitud Volkswagen Grupi kindla käe all, on kaugel Countachi ajastu kuulsusrikkalt hullumeelsest margist. Need ajad, kus juhiistme külge polditi vaimustavaid, kuid kahtlase koostekvaliteediga V12-mootoreid, on möödas. Paljude puristide jaoks on kaasaegsed Lamborghinid suurepäraselt konstrueeritud – ja suurepäraselt hinnastatud – tuunitud Audid. Ometi on just see kaasaegne stabiilsus see, mis lubab raevunud pullil taas tõeliselt metsikuks muutuda. Rekordilise 10 687 auto tarnimisega 2024. aastal on ettevõtte finantsseis parem kui kunagi varem, andes vabaduse katsetada geniaalsete nišitoodetega nagu Huracan Sterrato.


Nüüd tundub, et Sterrato oli alles algus. Lamborghini müügi- ja turundusjuht Federico Foschini kinnitas hiljuti, et bränd plaanib turule tuua veelgi “pöörasemaid” mudeleid. Uue V8-hübriidi Temerario kõrgem, maastikuvõimeline versioon on peaaegu kindel ning Foschini vihjas, et isegi lipulaev Revuelto võib saada kruusa- ja mudatöötluse. See pole pelgalt fantaasia; Foschini sõnul on turul selge nõudlus selliste unikaalsete projektide järele, mis sunnib brändi liikuma kaugemale traditsioonilistest maanteele keskendunud pakkumistest. “Me otsime alati pööraseid asju igas mõõtmes,” märkis ta.

Loominguline energia Sant’Agata Bologneses on pulbitsev. Lisaks kõrgetele eksootidele pole ettevõte välistanud ka puristidele suunatud tagaveolist Temerario versiooni. Ka suurem Revuelto on väidetavalt saamas endale hardcore-versiooni. Üks kuulujuttudena levinud nimi on “Fenomeno“, mis väidetavalt on brändi kõigi aegade kiireim ja võimsaim seeriatootmises olev sõiduk. Nagu Foschini tabavalt ütles, on erimudelite puhul “ainult taevas piiriks“.

Huvitaval kombel langeb see radikaalsete ideede omaksvõtt ajaliselt kokku pragmaatilise pöördega elektrifitseerimises. Tulevane teise põlvkonna Urus ei muutu siiski täiselektriliseks, nagu varem arvati; selle asemel säilitab see sisepõlemismootori pistikhübriidsüsteemi kaudu. Sarnaselt tundub ka vapustav neljaistmeline Lanzador, mida algselt esitleti kui puhtalt elektrilist mudelit aastaks 2028, nüüd üha tõenäolisemalt saabuvat 2029. aastal pistikhübriidina. Väikese tootmismahuga tootja jaoks, kes seisab silmitsi karmistuvate heitgaasinormidega, on hübridiseerimine paratamatu kurjus. Aga kui on üks bränd, mis suudab panna hübriidsüsteemi tunduma mitte kompromissi, vaid sooritusvõime lisana, siis on see Lamborghini.

Seega, kuigi kaasaegne Lamborghini on ehk kaotanud osa oma eelkäijate toorest, analoogsest hirmufaktorist, suunab ta oma sisemist hullumeelsust uude ja võib-olla isegi jultunumasse suunda.

Scroll to Top