2000 Dodge Viper R/T 10

Dodge Viper: Ameerika psühhopaat ratastel

Aasta on 2000. Maailm elas üle kardetud Y2K arvutivea ja autotööstus oli asunud pöördumatule teele: fookusesse tõusid ohutus, kütusesäästlikkus ja elektroonilised juhiabisüsteemid. Kõikjal räägiti lühenditest nagu ESP, ABS ja veojõukontroll. Ja siis oli kuskil Detroidi tehase pimedas nurgas grupp insenere, kes vaatasid seda kõike, naersid valjult ja jätkasid oma meistriteose – Dodge Viperi – kokkupanemist.

Dodge Viper R/T 10 (tuntud ka kui Phase II SR) ei ole lihtsalt auto. See on ratastel mürsk. See on 8,0-liitrine alumiiniumist ja bensiinist toituv vihahoog, millele on kuidagi külge poogitud rool ja kaks istet. Kui enamik tolle aja sportautosid – räägimata Saksa konkurentidest nagu Porsche 911 või isegi kodumaine Chevrolet Corvette – püüdsid juhile andestada tema nooruse uljust ja sõiduvigu, siis Viperil oli täpselt vastupidine eesmärk. Tema missiooniks oli igal hetkel testida juhi ellujäämisinstinkti.

Mootor, mis varastati veoautolt

Selleks, et mõista Viperi olemust, tuleb vaadata tema südamesse. Absurdselt suur 8,0-liitrine V10 mootor alustas oma elu tegelikult Chrysleri kastiautode ja rasketehnika jõuallikana. See oli algselt lihtsalt üks raske ja laisk malmplokk. Kuid 1980ndate lõpus, kui sportautode legend Lamborghini kuulus veel Chryslerile, saadeti see mootor Itaaliasse meistrite kätte.

Itaallased asendasid malmi kerge alumiiniumiga, parandasid mootori hingamist ja muutsid selle tõeliseks insenerikunsti koletiseks. Tulemuseks oli 2000. aasta mudeli puhul 450 hobujõudu (335 kW) ja lausa absurdsena mõjuvad 664 Nm pöördemomenti. See jõud ei olnud viisakas, sujuv ega lineaarne – see tabas sind ootamatult kohe, kui sa gaasipedaali kasvõi varbaga puudutasid.

Ei mingeid lapsehoidjaid

Kujuta ette autot, mis kaalub tagasihoidlikud 1551 kilogrammi. See on tühimass, mis teeb temast tänapäeva standardite järgi lausa kergekaallase. Kujuta ette, et kogu see tohutu V10 võimsus suunatakse ainult tagaratastele, millele on tõmmatud laiemad rehvid kui mõnele tänapäevasele vormelile (taga koguni 335 mm laius). Ja nüüd kujuta ette, et kogu selle paketi haldamiseks antakse sulle täpselt null elektroonilist abimeest.

2000 aasta R/T/10 mudelil puudus igasugune veojõukontroll. Sel puudus stabiilsuskontroll. Ja mis peamine – isegi Euroopa mudelitel ja varasematel Gen 2 versioonidel puudus tihti korralik ABS, mis muutus standardiks alles 2001. aasta mudelitel. Viper nõudis juhilt sajaprotsendilist keskendumist, sest igas kurvis ootas ta väikseimatki eksimust, et auto libisemisse paisata. See on masin, mis premeerib ainult neid, kes tõesti oskavad sõita.

“Trashbin car” ehk varuosade taaskasutus

Üks Viperi ajaloo suuremaid irooniaid ja legendide allikaid peitub tema detailides. Kuigi tegemist oli ihaldatud superautoga, pidi Chrysler projekti arenduskulud siiski madalal hoidma. Seega otsustati laenata salongi- ja tehnilisi varuosi sealt, kust sai – ehk teistelt igapäevaautodelt, mis niigi tehase liinilt massidena maha voolasid.

Selles toore ja agressiivse välimusega kiskjas istudes hoiad sa käes roolisammast ja lüliteid, mis pärinevad igavapoolsest Dodge Caravan ja Plymouth Voyager mahtuniversaalist. Suunatuled? Otse pereema autost. Salongi kliimanupud ja välimised ukselingid? Laenatud otse Dodge Dakota pikapilt. Isegi roolivõimendi pump tuli masstootmise odavalt riiulilt.

Kuigi puristidele tundus see toona paraja naljanumbrina, on see täna autoomaniku suurim õnnistus. Superauto ülalpidamine maksab tavaliselt varanduse, kuid kui Viperi roolivõimendi pump otsad annab, ei pea sa tellima kalli raha eest Itaaliast spetsiaalosa. Sa lihtsalt jalutad lähimasse varuosapoodi, ostad vana Dodge Caravani pumba paarikümne euro eest ning naudid suvisel Eestimaal sõitu edasi.

Viimane kangelane analoogajastult

2000 aasta Viper R/T/10 tähistas autotööstuses ühe metsiku ajastu viimaseid hingetõmbeid. See on masin, mis ei püüdnud olla kõigile meelepärane, ei teinud grammigi kompromisse mugavuse nimel ega vabandanud kordagi oma rohmakuse pärast. Tänapäeval, mil 500 hobujõudu (373 kW) on igapäevaselt saadaval igas teises elektrilises pereautos ja tehisintellekt parandab iga juhi libisemise veel enne, kui see tekkida jõuab, pakub Viper midagi äärmiselt haruldast: elavat, ausat ja täiesti toorest mehaanilist sidet.

Sellise metslooma toomine Eestisse ja siinsel turul ellujäämine on sündmus omaette. Meie kohalikud teed võivad olla ahtad ja kliima ettearvamatu (Viperiga lausvihmas sõitmine on võrdeline vene ruletiga), kuid iga kord, kui sa auto käivitad, teeb summutitorudest kostuv madal V10 urin selgeks – see pole lihtsalt transport. Pakutud hind 52 900 eurot on sellise tehnilise seisukorra ja ajalooga masina eest tänasel Eestimaa, kogu Baltikumi ja ka globaalsel klassikute turul geniaalne diil. Tegemist on Ameerika musklite puhta kvintessentsiga, millist autotööstus enam mitte kunagi uuesti ei loo.

Tõsiselt võetav ost

Täna on jõukad nõus maksma miljoneid superautode eest mille hinnad on 7 kohalised, aga nüüd on kellelgi võimalus osta ultimaatset analoog autot üksnes 52 900 EUR eest. Ta kindlasti ei ole daily ja isegi mitte pühapäeva sõidu mõnu pakkuv nädalavahetuse sõiduk. Ta on meenutus pigem sellest et elu on ilus ja elus on hea olla ning kõik ei peagi olema praktiline ja toimiv. Ta on igati parem lahendus kui TVR või Marcos ja ta ülalpidamine ja varuosade otsimine pole totaalne õudusunenägu millest ei ärka kunagi.