Varastatud autode seadustamine: Venemaa 365 päeva plaan

Kui rääkida autotööstuse ja omandiõiguse reeglitest, oleme harjunud, et seadused kaitsevad omanikku, inseneritööd ja ausat turgu. Kuid idapiiri tagant saabunud teade tõestab, et reaalsus võib olla kordades küünilisem kui halvim krimipõnevik: Riigiduumas on heakskiidu saanud plaan, mille sisuks on varastatud autode seadustamine. Venemaa parlamendi transpordikomitee soovitas esimesel lugemisel vastu võtta seaduseelnõu, mis lubab ametlikult registreerida ja varustada riiklike numbrimärkidega sõidukeid, mis on Euroopas varastatud ning Interpoli kaudu rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud.

Nagu vahendab juhtiv Saksa autoajakiri Auto Motor und Sport, esitas eelnõu Venemaa siseministeerium. Uue regulatsiooni järgi saavad erikorraga rohelise tule autod, mida otsivad taga Moskva poolt “ebasõbralikeks” liigitatud riigid – nimekirjas, kuhu kuuluvad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Jaapan. See tähendab juriidilist garantiid kuritegelikele gruppidele: ametlik varastatud autode seadustamine võtab Saksa, Rootsi või Eesti teedelt kadunud luksusmasinatelt tagaotsimise märke ja teeb neist Venemaa teedel täiesti legaalsed sõidukid.

Kuidas toimub varastatud autode seadustamine idapiiri taga?

Kehtiva Venemaa seadustiku kohaselt ei tohtinud seni ühtegi sõidukit arvele võtta, kui selle tehasetähis ehk VIN-kood figureeris rahvusvahelises tagaotsimisbaasis. Nüüd on aga loodud juriidiline fassaad. Siseministeerium põhjendab sammu väitega, et lääneriikide politseiasutused ei vasta enam Moskva ametlikele päringutele, mistõttu ei suutvat Vene ametnikud tuvastada, “miks sõidukit tegelikult otsitakse”. Sellise bürokraatliku ettekäände varjus toimub otsene varastatud autode seadustamine, mis pühib minema viimasegi rahvusvahelise õiguse riisme.

Eelnõu näeb ette, et pärast Riigiduuma täiskogu heakskiitu ja ametlikku allkirjastamist jõustub kord 365 päeva möödumisel. See üheaastane üleminekuaeg annab selge signaali varastele ja smugeldajatele: Euroopast üle piiri toimetatud Saksa preemiummaasturid, sportautod ja pistikuhübriidid leiavad kindla ja karistamatu turu. Seaduseelnõu kaotab senise ebakindluse, kus varastatud masinaid tuli liigutada võltsitud dokumentidega või osadeks lammutada – nüüd ootab neid ees ametlik riiklik pass.

Korruptsioonist sai seadus: miks see meile korda läheb?

Autoentusiasti esmane reaktsioon sellisele uudisele võib olla jahmatus, kuid kainelt järele mõeldes pole selles midagi ootamatut. Korruptsioon, varimajandus ja varastatud autode liigutamine läbi hallide tsoonide on idanaabri juures eksisteerinud aastakümneid. Erinevus seisneb aga selles, et varem oli tegemist kriminaalse tegevusega, mida üritati vähemalt näiliselt varjata. Tänane varastatud autode seadustamine tõstab selle täiesti uuele tasemele: kuritegevusest tehakse avalik riiklik seadus, millega valitsus annab vargusele oma heakskiidu templi.

Miks peaks see aga korda minema tavalisele Eesti autoomanikule? Vastus peitub kindlustusturul ja turvatundes. Kui varem teadsid organiseeritud autovargad, et varastatud BMW, Audi või Porsche leidmisel Interpoli kaudu on reaalne risk auto konfiskeerimiseks, siis riiklikult tagatud varastatud autode seadustamine loob püsiva nõudluse. See omakorda kergitab Euroopas ja Baltikumis kaskokindlustuse tariife ning sunnib omanikke investeerima lisaalarmidesse ja GPS-seadmetesse.

Miks piirid on endiselt lahti? Eesti transiidi reaalsus

Siinkohal põrkume teemaga, mida autofoorumites sageli välditakse, kuid millest mööda vaadata on võimatu. Kui uudist kuulata, kerkib paljudel küsimus: “Miks me üldse peaksime muretsema?” Kuid hetk hiljem meenub karm tõsiasi: vaatamata kõigele on Eestil endiselt avatud piiripunktid Koidulas ja Luhamaal, kust liiguvad läbi sõidukid ja inimesed. Kuidas on võimalik, et riik, mis võtab vastu seaduse meie vara riisumiseks, säilitab samal ajal ligipääsu meie transpordikoridoridele?

Paljude autoentusiastide ja kodanike aus arvamus on sirgjooneline: piirid tuleks sulgeda täielikult ja igasugune sõidukite piiriülene transiit peatada. Kui agressorriik teatab avalikult, et nende eesmärk on varastatud autode seadustamine ilma vähimagi koostööta läänega, kaotab igasugune transiidipoliitika oma mõtte. Liikumisvabadus ei saa toimida ühepoolse teena, kus ühest suunast liiguvad kaubad ja teiselt poolt legaliseeritakse varastatud omandit.

Õiguslik võrdlus: Interpoli reeglid vs Venemaa erikord

Selleks, et mõista kavandatava seaduse ulatust ja sügavust, tuleb vaadata rahvusvahelisi tavasid. Alljärgnev võrdlustabel toob selgelt välja erinevused tsiviliseeritud maailma toimimise ja idanaabri uue korra vahel, kus varastatud autode seadustamine lammutab aastakümnetega ehitatud piiriülese õigusabi mehhanismid.

Nagu tabelist ilmneb, ei jäta Moskva uus regulatsioon Euroopa kindlustusandjatele vähimatki võimalust vara tagasi nõuda. Täpsemat ülevaadet sellest, kuidas sõidukite riskiprofiilid mõjutavad kindlustusmakseid, saab lugeda meie analüüsist kaskokindlustuse ja autode turvalisuse teemal, kus turvariskide kasv avaldab otsest mõju iga sõidukiomaniku rahakotile.

Eesti Politsei tõhusus ja muutunud kuritegevus tänavatel

Rääkides riskidest, tuleb tunnustada Eesti Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) erakordset professionaalsust. Tänu kaasaegsetele numbrituvastussüsteemidele ja kiirele infovahetusele on terviklike autode vargused Eestis viidud ajaloolisse miinimumi. Leedu ja teiste riikide organiseeritud vargagrupid, kes varem liikusid öösiti läbi Baltikumi, tabatakse tänu operatiivtööle sageli juba enne piirile jõudmist. Selles vallas on meie korrakaitse teinud eeskujulikku tööd, tagades, et idapiiri suunaline varastatud autode seadustamine ei kujuneks kohalikele kurjategijatele lihtsaks tuluallikaks.

Kuid mündil on ka teine, argisem pool, millest räägivad paljud Eesti autoomanikud. Kuritegevus ei kao, vaid muudab kuju. Pole juhus, et viimastel aastatel on meie tänavatel taas pead tõstnud varavastased kuriteod, mis olid 4–5 aastat peaaegu unustatud – näiteks valuvelgede vargused, katalüsaatorite lõikamised ja peegliklaaside kadumised parklates. Kuigi organiseeritud varastatud autode seadustamine sihib terveid autosid, peegeldab pisivarguste laine muutusi ühiskonnas ja piirkondlikku ebastabiilsust.

Autondus kui geopoliitiline ammunitsioon

Kõige masendavam on autoentusiasti vaatenurgast tõsiasi, et autodest – inseneritöö meistriteostest ja inimeste isiklikust kirest – on tehtud geopoliitilise propaganda ja küünilise kättemaksu tööriist. Kui poliitikud võtavad vastu seaduse, millega kuulutatakse teise riigi kodanike eraomand vabaks jahisaagiks, ei karistata sellega valitsusi ega korporatsioone. Karistatakse tavalist inimest, kes on aastaid vaeva näinud, et osta oma unistuste auto ja selle eest hoolitseda.

Euroopa autotööstus ja autojuhid peavad selle reaalsusega kohanema. Riiklik varastatud autode seadustamine tõestab veel kord, et idanaabri juures ei kehti elementaarsed mängureeglid. Kuni piirikontroll püsib ja ametlikud uksed on pooleldi avatud, jääb iga luksusmaasturi omanik lootma oma auto elektroonilistele tõketele ja Eesti politsei valvsusele. Kuid auto kui vabaduse ja ausa inseneritöö sümbol ei tohiks kunagi olla odava poliitilise väljapressimise vahend.