Mobiilsed kiiruskaamerad: 2026 aasta üllatav trahvide tõde

Igaüks, kes on reedesel tipptunnil Tallinnast Tartu või Pärnu suunas sõitnud, tunneb seda tuttavat närvilisust autosalongis. Seadistad püsikiirushoidiku rahulikult lubatud 90 km/h alas 92 peale ja vaid mõne kilomeetri pärast näed tahavaatepeeglis kärsitult vilkuvaid esitulesid ning stanges istuvat maasturit. Meie liikluses on kiiruse ületamisest saanud vaikiv ühiskondlik norm, kus isegi 88 km/h kulgemist peetakse lausa solvavaks provokatsiooniks. Just sellisesse pingestatud õhustikku ilmusid omal ajal mobiilsed kiiruskaamerad, millest loodeti maanteede kihutamislusti vaigistajat, kuid mis tänaseks on jõudnud kummalisse ummikseisu.

Autoentusiastina toetan ma liikuva järelevalve põhimõtet kordades rohkem kui tee äärde naelutatud halle mõõtekaste. Statsionaarne kiiruskaamera ei õpeta liikluskultuuri – see tekitab kogenud autojuhtides vaid reflektoorse piduripedaali vajutuse paarsada meetrit enne posti ning kohese gaasivajutuse kaamera seljataha jäädes. Järelevalve tegelik mõte peaks olema liikluse reaalne rahustamine ja ohtude ennetamine, mitte pahaaimamatute juhtide tabamine sirgel ja tühjal teelõigul. Ent vaadates politsei ja seadusandjate viimaste kuude samme, tekib paratamatult tunne, et otsustajate mälu on sama lühike kui kiirusemõõtja laseri sähvatus.

Hoiatussildi nõue ja kiirusejärelevalve: miljonieuroline krahh

Tänavu suvel toimunud seadusemuudatus tõi kaasa midagi, mida võiks nimetada Eesti liiklusajaloo suurimaks statistiliseks krahhiks. Alates 1. juulist tõstis politsei omal algatusel mobiilsete seadmete sekkumiskünnist kuuele kilomeetrile tunnis ja 1. augustil jõustus riigikogu poolt peale surutud nõue paigaldada kaamerate ette teavitustahvel. Tagajärg saabus silmapilkselt. Kui veel eelmise aasta septembris väljastasid mobiilsed kiiruskaamerad rekordilised 26 228 trahviteadet kogusummas 1 256 318 eurot, siis tänavu septembris kukkus see number kõigest 2939 trahvini summas 199 052 eurot. Riigieelarve laekumistest haihtus üleöö ligi miljon eurot kuus, millest annavad detailse ülevaate ERR Uudised trahvide kahanemise analüüsis.

Augustikuine statistika – kõigest 63 trahvi terve riigi peale – mõjus politseile nagu külm dušš. See paljastas selgelt, et mobiilsed kiiruskaamerad ei muutnud juhtide harjumusi süsteemselt, vaid tekitasid lihtsalt uue rutiini: märk teeb juhi viisakaks täpselt selleks viiesajaks meetriks, kus statiiv tee ääres seisab. Kuna senine taktika kaotas igasuguse ennetava mõju, teatas politsei hiljuti ERR uudistesaates Aktuaalne kaamera otsusest viia kaamerad maanteedelt ära ja paigutada need asulatesse koolide ning ohtlike ülekäikude vahetusse lähedusse.

Ohutus on sotsiaalne kokkulepe, mida mobiilsed kiiruskaamerad ei asenda

Tõeline liikluskultuur ei sünni aga sellest, kui kuskil võsas vilgub fotoaparaat. Liiklusohutus algab juhtide vahelisest kirjutamata sotsiaalsest kokkuleppest ja elementaarsest lugupidamisest. Vasakpoolne sõidurada on mõeldud möödasõitudeks, mitte omas tempos tukkumiseks. Mitmerajaline maantee ei tohi olla areeniks kahe rekka või pelgliku auto vahelisele maailma kõige aeglasemale võidusõidule, mis blokeerib terve tee. Pidevjoon on selleks, et seda mitte ületada, ja topeltpidevjoone eiramine peaks lõppema kohese juhtimisõigusest ilmajäämisega, sest kiiruskaamerad seda ohtu iialgi ei peata.

Politsei korrutab väsimatult mantrat, et nende eesmärk pole trahviraha korjamine, vaid inimelude säästmine. Kui see tõesti nii on, siis miks kardetakse karme ja ühemõttelisi sanktsioone seal, kus oht elule on kõige suurem? Kui juht kihutab kooli või lasteaia tsoonis, ei aita rahatrahv – seal peab juhtimisõigus kaduma esimesel korral kuudeks ja korduval rikkumisel aastateks. Kui keegi sõidab tuimalt üle ristmiku süttinud punase tulega või pargib tipptunnil ristmiku kinni, peaks reageering olema halastamatu ja progresseeruv. Just see kasvatab juhti liikluses teisi märkama, samal ajal kui mobiilsed kiiruskaamerad tühjal sirgel maanteel tekitavad vaid põlgust järelevalve vastu.

Mõõtemääramatuse illusioon ja passiivsed patrullautod

Igapäevases liikluses tekitab tohutut segadust ka seaduses sätestatud kiiruse mõõtemääramatus. Vabariigi Valitsuse ametlik kiiruse mõõtemääramatuse määrus annab autojuhtidele kindluse, et paari kilomeetri võrra kiirust ületades trahvi ei järgne. Kombineerides selle moodsate Waze’i rakenduste ja kaasaegsete autode täpse veermikuga, sõidavad paljud teadlikult spidomeetri järgi 97-ga. Seni kuni mobiilsed kiiruskaamerad valvavad sirgeid lõike, peavad juhid tolerantsi oma õiguseks, unustades selle algse mõtte.

Sageli küsitakse privaatsuse kaitseks, miks me üleüldse vajame kaameraid numbreid pildistama. Teema on tuttav ka tänapäevaste nutiautode omanikele, millest kirjutasime hiljuti seoses sellega, kuidas reklaamid BMW ekraanil ja telemeetria koguvad sõiduki andmeid. Ent liikluses on fototõend hädavajalik – vastasel juhul kruviks iga pahatahtlik kihutaja ette naabri numbrimärgi ning trahvid laekuksid süütutele inimestele. Me ei saa tahta reeglitest vaba liiklust, kandes samal ajal vastutustundetuse vilju.

Kokkuvõte: Kuidas mobiilsed kiiruskaamerad päriselt tööle panna?

Teeveeres statiiviga passimise asemel peaks politsei naasma oma varasema ja märksa kaasaegsema visiooni juurde. Mõni aeg tagasi kõlas politseijuhtide suust ettepanek varustada tavalised patrullautod automaatsete sensorite ja kaameratega, mis teostaksid liiklusvoos pidevat passiivset järelevalvet. Selline süsteem tõestab, kuidas mobiilsed kiiruskaamerad saaksid töötada liikuvalt, fikseerides ohtlikud möödasõidud ja pidevjoone ületamised otse teel, ilma et patrull peaks kraavipervel passima.

Lõppkokkuvõttes tõestab praegune statistiline krahh, et mobiilsed kiiruskaamerad vajavad sisulist restarti. Nende õige koht on koolide ja lasteaedade juures ning ohtlikel ristmikel, mitte maanteede sirgetel, kus püütakse hetkeks tähelepanu kaotanud juhte. Ning enne kui ametnikud hakkavad kurtma saamata jäänud trahvitulude üle, tasuks avalikkusele ausalt vastata: kui suur osa nendest miljonitest tegelikult üldse tasutakse ja millal asendub tüütu trahvijahi kultuur päriselt turvalise liiklusruumiga?